Nädalavahetuse veetsime Karini maal. Mõnus oli Tartust ära saada, tundsin ennast kohe uue inimesena. Seal on rahulik aura, ma ütlen:D. Logelesime niisama, ajasime juttu, käisime saunas, seenel, põllu peal keksimas ja Jõgeval hängimas (tegelikult oli Karini vanaemal ja vanaisal asju ajada).
See nädal on kool päris töine,võeh. Ma ilmselt eriti ei õpi, kui läheb metsa siis läheb...aa täna saime teada,et saame stippi-see on superhüper tore:). Plaanisime emme ja Kariniga,et korraldame mingi mõnusa päeva, mil läheme tervisekeskusesse ja kuhugile välja sööma.
Ma avastasin,et kui viimasel ajal keegi küsib tuntud küsimuse "Kuidas läheb?", siis ma võin südame rahuga vastata: "Hästi" ....ja nii ongi, vähemalt hetkel. Eriti hea meel on selle üle,et "lemmik" mees on suutnud päris kaua eemale hoida, tundub et vallutab uusi territooriume:D. Oi, ma võiks käte peal kõndida ja usuhulluks hakata, kui see kõik ka nii jääks. No loodan,et elu lõpetab ühe ja sama jura ketramise ja ma võin uute asjadega edasi liikuda:)
Kui kõik läheb plaani päraselt, siis saame varsti päris paljusid tuttavaid üllatada (mõndadest vb ilma ka jääda:D:D)...no ma usun,et see pole siuke väga tavapärane uudis meie puhul. No ok,algus vb pole ka nii suur asi, agaaaaa kui lõpptulemus on see, mida ma praegu loodan, siis ikka on küll:P.
Lugesin ühte head intervjuud,kus vastab Üllar Saaremäe:
"Väga oluline on oskus unistada ka siis, kui tegelikult pole enam jõudu isegi hingata. Mitte helesiniseid või roosasid unistusi, vaid et elu eesmärk peaks olema märgatavalt kõrgemal ja kaugemal kui käega kättesaadav. Mitte see, et saan nüüd selle ametikoha, maja, auto või nii mitu miljonit panka. Tähtis on see miski, mille nimel olla või liikuda, on see siis armastus inimese, elu või elukutse vastu, ükskõik kui allakäinud ühiskonna vastu – kui see unistus ära kaob, kui me anname elule alla, siis pole see isegi mitte paigalseis, vaid tagasiminek."
Paistab sulle, et inimestel, kes on praegu hapraks muutunud, on sellist äraminemist vaja?
"Arvan küll. Võib-olla pole inimesed isegi mitte haprad. Pigem on tekkinud kalestumine.
Võiks julgeda vähem rabeleda ja endale tunnistada, et see ongi hetk, kus ma elan. Ja millisesse homsesse pean ma nii väga kiirustama ja millise homse nimel pean ma nii väga rabelema ja mis siis muutub? Elan nagu kogu aeg millegi muu jaoks ja, issand, kui nüüd veel see ka tuleb, kuidas me selle üle elame? Aga kui see hetk on praegu selline, mis siis teha?"
«Kassid on omaette maailm. Tegelikult elame meie nende, mitte nemad meie majas. Kuidas teil siis on siin meie majas – paistavad nad küsivat.»
