Me ei näe asju sellistena, nagu need on, vaid sellistena, nagu meie ise oleme.

Eelmises postituses mainisin, et tunnen ennast nagu elav laip, siis nüüd on sellele tundele põhjus teada-nimelt põdesin kunagi sügisel ilmselt südamelihastepõletikku ja nüüd pole süda taastunud. Arst rääkis palju tõotavast 6 kuust paranemisest. Minul aga läheb ilmselgelt kuu umbes :D. Igatahes nüüd saan rohtusid süüa, trenni ja peod unustada ning digimuutuda elevandi mõõtudesse. Mis seal ikka miskit pole teha, terveks peab ju saama. Ennast tundes seisab ees palju vingumist ja kannatamatust, aga eks ma vaikselt lepin.

See nädal olen üksinda kodus olnud, sest Rainer töö pärast Rootsis, aga homme öösel tuleb õnneks tagasi. Mulle ikka üldse ei meeldi üksinda olla. Ma ei saa magada, iga krabina peale ärkan üles ja und ei tule. Homme on veel koolis mingi über "vahva" ettekanne vaja esitada, mida ma tõestiiiii ootan, sest ma olen puidutöötlemise spetsialist. Pealegi kui mul tegelikult on koolist jumala ükskõik, siis mida ma tõmblen ja muretsen mingite kodutööde ja ettekannete pärast ???? MA ei saa aru, lihtsalt ülemõtlejast kohusetundlik friik-see on haigus.

MA pean magama minema ikkagi, kuigi mõtlesin, et kirjutan hästi pikalt:)!

*

Sul tuleks õppida olema suur, et mitte solvuda, kui keegi ütleb Sulle, et Sa oled väike.| Ja tuleks õppida olema väike, et mitte uhkeks minna, kui keegi ütleb Sulle, et Sa oled suur. -Kerttu Soans

Jaa. Minul on see solvumise teema, millest pean veel palju õppima. Ma võtan kõike nii kuradi isiklikult ja lähen põlema nagu süütenöör. Paar tundi hiljem saan totaalselt aru,et tuleb rahulikumalt võtta, aga asjade keerises mõistus nii hästi ei tööta. Ma tõesti ei kujuta ette, kas emotsionaalsus on selline omadus, mida saab lihtsalt minema pühkida, aga ma usun, et ehk mingil määral saab kontrollida küll. No tegelikult ma usun,et kõik inimesed on tundelised, aga lihtsalt paljud suruvad alla ja siis väike osa oskab tunnetega tervislikult tegeleda (ehk siis kõike parasjagu). Neid viimaseid on ülivähe. Üks omadus, mis mulle enda juures meeldib on see, et ma saan enamustest enda probleemidest ja vigadest aru. Iseasi muidugi on nende parandamine (täiesti iseasi:D). Samas on palju, kes üldse ei vaata, et enda sees miskit valesti võiks olla. Ma ei tea,kas see vaatamine miskit annab ka. Viimasel ajal ma olen igatahes üritanud mõelda nii, et mul on häid omadusi ja ma pean neid endale aeg-ajalt meelde tuletama. Ma olen koguaeg meeletult väsinud, nii vaimselt kui ka füüsiliselt, et paratamatult tekib tunne nagu oleks vaivu elav laip...ja sellest edasi kuri tuimus jne. Siis üritangi näha endas ja ümbritsevas väikeseid toredaid asju. Tavaliselt see positiivsuse hetk kestab väga lühikest aega, sest kohe tuleb meelde, et referaat on teha ja vara peab ärkama jne. (Vaikselt aga kindlameelselt hullumaja poole!)

Ma ei teagi, et kooli ajal keset semestrit oleks kunagi olnud aeg, kus ma rõõmust ja energiast pakataks, seega on mu jutt täiesti loomulikus faasis. Läheb jõuluks üle:)


Mis ma teind olen? Pühapäev läksime Pärnu spa-sse Raineriga. Seal mõnulesime reedeni ja siis tulime Tartusse tagasi :) Spa oli vahva, eriti meeldis see, et närvitsemist ja muretsemist oli vähe. Raske kohe kooli virr-varri naasta. Laup käisime Peipsi ääres küüslauke panemas. Hommikul 11 alustasime ja õhtul neljani välja. Ma puhkasin selle aja jooksul ehk 10 minutit, et sirutada ja juua. Täna ma olne igatahes invaliid-püsti saan väga vaevaliselt, pole elus selliseid lihasvalusid olnud. Tubli maanaine!Kobib tuttu.

Kõik, mida sa vajad on armastus.| Aga väike šokolaad ei tee ka paha.

I hope that you see right through my walls
I hope that you catch me, 'cause I'm already falling
I'll never let a love get so close
You put your arms around me and I'm home

Christina Perri- Arms


Nii hea lugu.

Praktika sai läbi ja algas minu jaoks ka suvi. See nv käisime Pärnus-päevitasime, shoppasime ja unelesime niisama.

Edasi ei teagi, mis teen...Rainer nädala sees tööl, siis ilmselt päevitan, koristan, kokkan, magan kaua, (olgem ausad) higistan ja vingun kui kuum on. Vähemalt on vabadus ise valida tegevused, isegi kui need kõige produktiivsemad pole.

See nädal kindlalt peole ka. Sai ju lubatud endale ja Helenile, et ühed dringid ja tantsulkad tuleb teha.

Oodata, et õuest kraadid 26 pealt 20 peale kukuks ja saaks akna lahti teha, on vist naiivne. Seega kobin vist tudukisse ära ja kunagi värskema peaga kirjutan midagi sisukamat ehk.:)

"Küsige iga valiku puhul endalt - kas see teeb mind õnnelikuks?| See küsimus on vahend, mis aitab reguleerida kõiki eluvaldkondi. See lähenemine annab asjadele uue perspektiivi. See annab võimaluse loobumistele keskendumise asemel keskenduda sellele, mille poole tegelikult püüdleme. "

Dalai-laama

Never enough

Kool sai läbi, üks positiivne asi. Eksamid läksid suht hästi-kaks nelja ja kaks viite. Nüüd olen mõnda aega praktika kohta otsinud ja kõik on nii segane. Leidsin sobiva koha ja käisin isegi vestlusel, aga nad pole ühendust enam võtnud ja mul on mure, et äkki ei võtagi, kuigi reedese jutu järgi oli asi kindel, pidid ainult teada andma kuna alustan. Ma tõesti loodan, et võtavad ikka, sest teistesse kohtadesse ütlesin ära juba. Üks koht oleks Tallinnas olnud ja päris heas asutuses, aga ei taha, see linn ei meeldi mulle kohe üldse. Ilmselt seal on paljud asjad paremad kui mujal, aga mul mingi kindel vastumeelsus pealinna suhtes. Igatahes, ma üritan endale pidevalt sisendada, et ma ei ole närvihaige ja kõik läheb nii nagu peab.

Üks tore asi oli seoses semestri lõpuga veel (peale selle,et kevadeks läbi), käisime poole kursaga peol ja hommikul poole viieni tantsu lüüa ja lihtsalt purjus olla oli vahelduseks meeldiv.

Ma avastasin just taaskord Ursula ja vot see asi on muhe.



Kummeli tee ja suve õhtu.
Peegli ees istun ja silitan kõhtu.
Ilus ja tore, kuid tark ja lahe,
olen kui tuulehoog mõnus ja mahe.
Sinised silmad ja meelas keha.
Olen kui talvine muhe eha.

Seksikas piimane, rõõmus kuid viimane.
Vahva ja kõbus tark ning lõbus.
Kaunis kui sibul mis taljest on väike.
Parajalt tõmmu ning kuum nagu päike.
Rahvas arvab et ma olen kihvt.
Tihase sarnane, kiire kui lihvt.



Ma pean reaalselt ka trenni minema, mitte mõlgutama mõtteid ja jõusaali unes nägema.
Ma vihkan ebastabiilsust, uusi asju, ootamist, võõrastega rääkimist ja oi kuidas ma neid mõisteid enda ellu saan.pff.Kui üldse mingi sismine rahu ja kindlus olemas on, siis minul neid pole, ikka oleneb kõik välisest ja siis ongi kõikuva puu tunne.
Laura 2020 on ka nii teemasse:


Kui raamat meil ees, on kõikvõimas aeg,
iga aasta uus, lehekülg näib.
Õpid ja näed, et midagi ei tea,
tulevik see, mõõtmatu näib.

Sa valikuid teed, või nendest loobudes,
armastad ja pettud, võidad-kaotad tõe.
Kui tulevik meid, soosida võib.
Kas keegi teab, kui küsin?

Mis meist saab? Kuhu edasi?
Aeg on antud ja võetud me käest.
Millist teed käid? Kuhu rada viib?



See pilt oli kellelgi feisis ja tundus kuidagi nii õige:D!


Kui ma kogu seda jura loen, siis ma pole üldse kindel, kas ma 10 minuti pärast samu asju mõtlen.

.

Oi ma pole siia ammu midagi kirjutanud...mingitel perioodidel pole midagi öelda ja siis jälle juhtub nii palju ja kiiresti,et ei jõua. Praegu on suhteliselt rahulik aeg, va kooli osas.

Eelmine nädal oli üks hea nädal. Kolmap võitsime lotoga, natukene aga ikkagi:D... siis üks päev Helen rääkis,et pidi vastama ühele küsimusele ja võitis kruiisi kevadeks (toidud hinnas) ja võtab minu kaasa, jeee see on igatahes väga äge:). Neljapäev käisin ekvaatori peol (pool koolist läbi). Enne pidu drinkisime ühe kursavenna juures-mina, Kert, Eero ja Kerdi naine, ja siis läksime motoklubisse, kus sündmus aset leidis. Koht oli selline mitte väga minulik ja natuke külm, aga noh pärast mõnda "kogemata" minu ginni sisse sattunud viinakoksi, oli täitsa mõnus olemine. Peale suuri plaane ja jutuvada (1paiku) otsustasime Eeroga, et lähme ära koju ja oligi kogu moos.

Eile oli sõbrapäev ja siis käisime Raineriga söömas ja pärast vaatasime kodus Smurfe:D. Nii imelik,et enam mul ei olegi sõbrannadega sõbrapäevi, noh see aasta ei olnud, ilmselt järgmised ka mitte. Kuigi ma väga sõbrapäeva fänn ei ole, aga miskit on alati tehtud kasvõi järgi. Vahepeal ma tunnen klatšist, veinistest tarkustest,klubitamisest ja muust naiste jamast puudust.

Klubisse tahaks küll jubedalt, äkki seepärast et mulle mitu uut klubilugu meeldima hakanud:D

Homme tuleb ilmselt tihe päev, plaan järgmine : hommikul teen sushit ja kuulan 20 korda nossa laulu:D, siis raamatukokku, kooli, trenni.

Lõpetuseks: Ma jälestan talve. Ma ei tea kuda osadele see aastaaeg meeldida saab, aga ilmselt ei pea enamus päevas korra v kaks põhimõtteliselt mööda põldu külma tuule käes kõmpima kah nagu mina. Lisaks sellest,et ma läbi nina normaalselt hingata saaks ja mingit lurri sealt välja ei voolaks, võin ainult unistada...lihtsalt ei ole talve tüüp. Mina kavatsen igatahes seda lume ja külma rõvedust kuni kevadeni kiruda ja võimalikult vähe nina uksest välja pista.

Mitte väga asjalik, aga vähemalt midagigi kirjutasin!