Girls have more a lot to offer than this cover up.

Kõige hullem asi on vist kui sinuga käitutakse halvasti ja enam ei teki isegi viha, mitte mingeid erilisi emotsioone. See vist on harjumus. Ma jäin mõtlema,et kas ma kavatsen harjuda sellega, et mõni härra valetab ja käitub nagu viimane siga. No näo ees on alati mingi über tore ja hea. Ausalt öeldes,ei võta ju ammu enam tõsiselt seda teemat, aga ka nendel harvadel kordadel, kui suhtleme, on vaja nõmetseda. Parem siis üldse tutvusringkonnast välja arvata. Ma olin isegi purjuspeaga talle öelnud a'la :"Mulle aitab!", kuigi ma ise seda ei mäleta:D:D aga no kui kuulsin, mida öelnud olin, siis jäin mõtlema,et nii ma ju tegelikult arvangi, kaine ja selge mõistusega.

Viimasel ajal on kuidagi eriti masendav olemine... aa täna peale trenni hakkas tuju tagasi tulema. Otsustasime Kariniga,et laup õhtul paneme ennast ilusti riidesse, joome veini ja vaatame, mis saab:P. Teeme ühe mõrdade ja jobude meeste vaba õhtu:D Päeval käime mu isa juures ja Karini maal ka muidugi:)
Teisip on meil uus abipolitseinike koolitus... mu ema arvas,et hea kui me nüüd aktiivset elu saame elada. Tal on õigus, tõesti tore vahelduseks millegagi peale kooli tegeleda.

Andreas:"Igal lapsel peab olema oma mõte."

Inimesed on täiesti hulluks läinud ja oma varvastest kaugemale vaatamine on ju nii pingutust nõudev. Teise seisukoha vaatamisele oma aega ikka ei raiskaks. Need kurjad laused on seotud ühe kindla olukorraga. Nimelt Andreas(mu vend) käib esimeses klassis ja siis olen viimasel ajal jälle algklasside eluga kursis. Väikesed lapsed peksavad üksteist, käituvad arulagedalt, ei lase kaaslastel koolitööga tegeleda jne. Mu ema käis koolis koosolekul ja seal räägiti pikalt ja laialt sellest, kuidas üks õpetaja(kes õpetas kunagi ka mu ema ja mind, tõeliselt hea pedagoog ja loomulikult on tal kogemust) oli ühele poisile sinika tekitanud. Ilmselt ei hüpanud ta lapsele kallale, vaid üritas korda luua ja lihtsalt juhtus nii. Okei, ta palus vabandust ja sai aru,et käitus valesti, aga lapsevanem teatas,et kavatseb kaitsta oma last kui emalõvi ja ei jäta asja nii ning vabandusest ei piisa. Nooo apppii, äkki mõtleks natuke sellele ka,et ilmselgelt see tegu polnud suunatud tema lapsele vigastuste tekitamisele, aga kui lapsed teevad mida tahavad, siis miskit tuleb ju teha ja mõnikord on vajalik füüsiline sekkumine. Ma olen täiesti kindel,et kui vanemad suudaksid oma lapsi paremini kasvatada ja koduse elu üle vaadata, siis jääksid sellised juhtumid vahele, aga loomulikult pole ju emme süüdi. plah. Täiesti õudne, lapsed ju ei kasva täiesti niisama normaalseteks inimesteks-neid tuleb suunata ja õpetada, mitte lasta nagu ahvidel teha mida tahavad. Noo õnneks minu vend suudab enda käitumist võõraste inimeste ees kontrollida, tal pole vaja haiglast tähelepanu koolist otsida, sest on kodus väga hoitud, samas vb jälle liiga hoitud:D Kõigel on ikka kaks poolt, talle tehakse kõik ette taha ära ja siis arvab,et ei peagi ise pingutama...see on ka vale. Näiteks täna, ma ütlesin,et tõstaks endale vahelduseks ise süüa, siis ta teatas,et ei oska ja saa...lõpuks leidis,et piimakann on liiga raske,et tema seda tõstma peaks.Igatahes mina naersin ja tema nuttis:D. Kui välja jätta see saamatus, siis on ta siiski hea poiss ja mul on hea meel,et ta oma siiruse ja kildudega meie elu rõõmsamaks muudab:).
Ma hakkasin mõtlema,et huvitav, kuidas mina kunagi oma lapsi kasvatan...ma loodan,et seitsme aastaselt nad jõuavad piimakannu tõsta ja koolis teisi läbi ei klohmi.

Keegi pole siia ilma sündinud kaotama...laalaa.

MA olen paar päeva nüüd tubli olnud. Palju, palju kooliga tegelenud ja täna käisin siis tantsimas ja jõusaalis, kus saime tuttavaks ühe arstiga, kes on umbes 10 aastat paralleelselt mitme võitluskunstiga tegelenud. Õpetas meile boxi ja vihjas üpris selgelt,et kui huvi ja soovi on, siis ta võib ka edaspidi õpetada:) Mingi hetk ma olin sellest vehkimisest ja taidlemisest nii läbi,et pilt oleks peaaegu ära läinud, aga noh ma polnud söönud ka ammu ja hingamiseks hetke võtnud (vuhisesin nagu tuul terve päeva ja õhtu). Igatahes lamasin veitsa, siis tegime veel natuke trenni, lasime mingit eriti vinget 90-ndate mussi:D ja kargasime niisama mööda saali ringi. Pool 12 jõudsin alles koju, aga lõbus oli:)... pfff. seal peotantsus panin ma ikka jumala villast lõpuks: tssatatatsssa kaerajaan tsatsatatsaaa:D mu aju ei võtnud lihtsalt enam midagi...me oleme ilmselt ainuke paar, kes nii jubedalt vaidelvad ja irnuvad.
Nüüd vaatasin vanu pilte,sest ma tahan isale isadepäevaks albumit teha, kus on pildid minust (titeeast kuni siiani). Loodan,et tuleb midagi sellest välja.

Meil on vist Kariniga luulud, aga teh mehi õppejõud vaatab meid vahepeal sellise näoga nagu ta teaks meist miskit, mida meie ei tea:D:D v ma ei kujuta ette, mida ta muigab. VÕI on asi selles,et talle pole kohale jõudnud,et me see aasta päriselt ka hakkasime tublideks:D:D igatahes paneb meie pihta päris häid kilde a la : " no kamtšatkalased, ehitusinstruktorid".
Veel tuli mulle meelde,et üks teine õppejõud tuli ühe päris targa teooriaga lagedale :* Et naised on meestest väga üle, sest neile on palju rohkem antud (pidas silmas välimust) ja üldiselt naised kasutavad seda ära, aga mingil hetkel ei ole enam ilu (sest ilmselgelt me vananeme) ja siis toimub jaoks langus, sest suhtutakse meeste poolt väga erinevalt võrreldes sellega, kuidas suhtuti, siis kui oli noorus ja sära. Point on selles,et kui naised ei tegele enda vaimse poolega/intelligentsiga/iseloomuga, siiis kahaneb välimuse kõrval ka elukvaliteet. Tegelikkuses suudavad väga vähesed naised ennast arnedada ja jääda tasemele...enamus panustavad oma ilule, mõtlemata, et kunagi seda enam pole. * Alguses kõlas see jutt veidralt, aga ma jäin sellele mõtlema ja tundub väga loogiline asi, mille peale ma ise ei tuleks. Loomulikult on välimus oluline, aga niii paljud tüdrukud kas 1. pööravadki tähelepanu AINULT välisele (kogu see gucciiibucciiii,roosa, mood teema) 2. või on ilusad ja kuradima kindlad,et väga targad ka.Nojah, ma mõtlesin ka kunagi,et ma olen jube tark ja hästi arenenud mõtlemisvõimega, tegelikult seda liigset enesekindlust enda aru suhtes ei tasu saavutada. Ennast tuleb tundma õppida ja kõiki enda külgi endale tunnistada (ja ka teistele). Lisaks peab hoidma kirge (ükskõik mille vastu) ja oskama unistada. Kõige tähtsam-ennast peab armastama (päris päriselt). Ma usun,et kui kõik need asjad saavutada, siis on võimalik ka vana ja koledana õnnelik olla ja elus hakkama saada. Tegelikult ma ei tea, mida kellel ju täpselt vaja on, aga ma usun,et minu jaoks on need asjad olulised.

Jumal, jumal kui segaselt võib kirjutada, aga ma olen niiiiii unine.