ÖÖ

Hakkabki puhkus läbi saama. Esimese nädala veetsin perega reisides(Läti-Leedu-Poola-Tšehhi-Austria-Saksamaa). Väga tore reis oli, aga aeg läks jube kiiresti. Täpsemalt räägin reisielamustest nendele, kes küsivad:D (ei viitsi kirjutada). Pool suve ongi läbi juba ja nii kiire on olnud, et ma olen kahtlaselt vähe jõudnud päevitada...miskipärast see suvi ei taha ka eriti, ei teagi miks, aga ei taha. Ilmselt olen nii palju muudesse tegevustesse haartud olnud.

Esmasp tuleb tööle tagasi minna. Ei teagi,kas nutta või naerda...eks oleneb, mis projekt mind edasi ootab. Vähemalt saan natukene targemaks, kuigi ma tunnen, et enam targemaks ei taha :D :D aga ju siis on ikka vaja.


Ausalt öeldes ma plaanisin puhkuse viimase nv pidutsedes/veinitades veeta, aga läks teisiti. Mõlemad päevad olen kodus passinud :D... tänase veel üksinda ka. See nv kuidagi kellelegi ei sobinud miskit teha. Nendel kellel aga polnud õigustatud vabandust (või oli niisama kahju mind kampa kutsuda)...vot nende jaoks pole minul ka järgmine kord aega (oma igavat laupäeva õhtut ma nii kergesti ei andesta).

Ma sain alles nüüd aru sellest, miks öeldakse, et neil kellel on palju nn sõpru ei ole tegelikult kedagi. Kui on palju sõpru, siis tuleb oma energiat ju kõigi vahel jaotada, aga keegi ei saa seda nii palju, et olla päriselt sõber...ehk et keegi päriselt lähedaseks saaks, selleks on vaja vastastikust suhtlemist ja energiat üsna palju.

Mõne inimesega ma võin aastaid üsna vähe ja pinnapealselt suhelda, aga samas tekib mingi hetk, kus leiame üsna lihtsalt ühise keele ja vahepealset aega nagu polekski olnud. Samas teistega jälle pole nii...nad on olnud küll kunagi väga lähedased ja head sõbrannad ja võiks arvata, et aastad ei saa suurt muuta, kuid tegelikult on vastupidi-enam ei ole seda ühist keelt ja klappi.

Nii, mis mul veel öelda on. Ahjaa Robi on maailma nunnuim kassipurikas ja me lähme tuttu ära:D.

Only know you've been high when you're feeling low!

..ja jälle on pühapäev :D Minu arust on kogu aeg pühapäeva õhtu või esmaspäev. Nädalavahetused lähevad nii kiiresti. See nv käisime Raineriga Pärnus ja väga tore reis oli :) Jäime rahule. Veits masendav on, et see suvi ei saa suve nautida nagu tavaliselt, sest nüüd ma olen praktikal/tööl-peab lõpuks suureks saama noh. Nädalavahetustest kavatsen küll viimast võtta. Lisaks on plaanitud üks reis, mille sihtpunktiks on Saksamaa, seda ootan ka juba.

Praktika osas võin öelda, et ma olen üsna rahul praegu. Natuke raske on, aga ma ei usu, et kuskil eriti lihtne töötada oleks. Seega katsun endast maksimumi anda ja loodan, et saan ka edaspidiseks jääda.

Nüüd ma avastasin, et osade sõbrannadega on olnud juba aastaid nii, et mina olen see, kes soovib vabal ajal kokku saada; kes mõtleb tegevusi ja kaasab enda tegevustesse. Noh. nt kui kuhugi on plaan minna kutsun ikka kaasa jne. JA NÜÜD, ALLES NÜÜD :D ma avastasin, et see asi on ikka väga ühepoolne- nimelt mina olengi see nn "üritustekorraldaja" ja kutsuja, aga mind ju nemad ei kutsu mitte kuhugile. Seega saingi aru, et ju sellel on põhjus ja need inimesed tegelikult ei tahagi oma aega minuga veeta. Edaspidi mina enam ei kavatse olla ka see pressija vaid veedan siis oma aja nende sõbrannadega, kes ka vaeva näevad (kasvõi randa või õhtul jalutama kutsuvad) ja minu seltskonnast puudust tunnevad. See teema lihtsalt häiris mind ja pidin selle kuhugile välja saama öelda.

Üldises plaanis ma tunnen mingit rahulolu, mida pole tükk aega tundnud. Elu loksub vaikselt, aga kindlalt paika. Eks muidugi tuleb veel takistusi, aga ma siiski tean kuhu ja kellega jõuda tahan ning hetkel ma naudin seda teekonda :). Kõigele lisaks annab palju jõudu, see et meid toetavad kaks väga tugevat perekonda (meie perekonda).

Edaspidi ma kavatsen enda elus hoida ainult neid inimesi, kellele ma ise head soovin ja kes seda ka mulle soovivad. Aastatega, tuleb ikka tarkust juurde :D Sellega seoses meenub mulle lähenev sünnipäev, mis toimub see aasta vaid paremate seltsis.

Taaskord kirjutan ma nagu kuue aastane ja lausetele/grammatikale väga rõhku ei jõua panna. Peamine on mõte saab edastatud :)

See, mida sa otsid, otsib sind.

Ma olen hetkel sellises punktis, kus mul ei ole absuluutselt tahtmist ennast ja enda elu muuta. Ei ole püüdlemise tuhinat, seda nimetatakse vist motivatsiooni puuduseks. Samas ei saa öelda, et ma oleks õnnetu ja masenduses. Ei ole. Lihtsalt on tunne, et tahan mõnda aega paigal olla.
Eneseareng tuli teemaks seepärast, et ma loen aegajalt mõnda blogi ja viimasel ajal kirjutatakse nendes, kuidas areneda -parem, ilusam, targem olla ja kuidas selle nimel vaeva tuleb näha. Siis ma mõtlesin, et need inimesed tunduvad üsna sarnasena sellele, kes nad olid 10 aastat tagasi. Midagi on muidugi neis muutunud, AGA tegelikult see suur püüdlemine, rassimine ja enese eeskujuks seadmine muudab nii uskumatult vähe. Me oleme ikka need, kes me oleme ja muutume üsna väikesel määral, kui siis ainult läbi väga valusate ja suurte kogemuste, mida tuleb elus ette korra või kaks ja üldjuhul nende kogemuste ajastust me valida ei saa. Seega ülipopid teemad, mida keegi sööb, selga paneb ja kus trennis käib, on üsna tähtsusetud. Ometi on vaja ennast väljendada ja igapäevaselt ei peagi raskete teemade üle diskuteerima. Lihtsalt kuskil ajusagaras võiks meeles mõlkuda, et see näilisus on vaid väike osa elust, mida me vajame, aga mis ei tohiks olla kinnisideeks.

Some days i can't even trust myself.

Ma armastan päevi, kus ma saan aja maha võtta ja lihtsalt kodus puhata. Täna oli üks selline.

Ma võitsin ühe juukse asja feisbuukist ju, jeii! Nii palju kui mul vähegi viitsimist ja jaksu on ma jagan kõike täie tambiga edasi :D. Eriti veider on see, kuidas mõndadele on see lausa teemaks..."kas sa midagi võitnud ka oled v?" "miks sa nii palju jagad?". Kõige parem on see, et ma jagan Raineri feisist ka ja siis tema tuttavad/sõbrad seletavad siiani talle, et ta jagab naiste värki. OI oi oi. Kustutagu sõbralistist ära, pangu postituste peitmine peale või miskit. Kas tõesti keegi arvab, et ta oma noliferi mologa ütleb "mida sa jagad?" siis ma lõpetan ära v :D. Ma kavatsen edasi nii rott olla, et loodan endale nt tasuta kella v mingit muud träni saada. Pealegi on tore ju võita ja kui ei proovi siis pole võimalustki. Kui keegi mult veel midagi totrat selle jagamise kohta küsib, siis ma korjan oma võidetud juuksesprei kotist välja, lasen silma ja ütlen: "Näed selle võitsin ja täitsa tasus ära!" :D.

Nii rahul endaga!

Homme on naistepäev ja ma isegi ootan seda päeva-saab ennast veel tähtsamana tunda kui ma niigi tunnen ennast. Koolis 6 tundi arvutis passimist ma ei oota muidugi. Koolis üldse viimasel ajal eriti ebameeldiv olla, ma tunnen et mulle käib iga molekul seal närvidele. Igakord ma tunnen ennast nagu kala kõrbes. Sealne kooslus on nii veider ja kahjuks ma saan väga väheste inimestega läbi ja igasse seltskonda ei sobi...seega siis asi vb minus endas.





Meie nunnu kiisupoiss :)!

*

Lugesin just ühte artiklit selle kohta, kuidas naine läks Soomes töötavale mehele üllatus visiiti tegema. Külastuse käigus selgus, et mees ei petagi teda ja mehel on toredad töökaaslased. Sellistest asjadest kirjutatakse lausa terve lugu. Mees ei petagi. Vau! See kirju maailm aina üllatab ja üllatab. Masendav. Tegelikult mulle see "kalevipoegade" teema üldse ei meeldi. Samas ühest küljest ma saan asjast täiesti aru- et siin maal normaalse palga eest tööd teha on pea võimatu ning meie riik ja seadused annavad soovida. Seetõttu ma saangi aru, miks enam paljud inimesed ei taha öelda "meie riik" vaid nüüd pigem "teie ...". Nii, aga mis mulle ei meeldi selle teema juures, on see, et see nö suur raha toob välja eesti meeste väga labase poole. Muidugi leidub seda siin samas ka, aga mulle tundub, et Soome laht kuidagi eriti võimendab seda õllekõhust ülbet isasust. Eriti kahju ongi, et neid jubedaid nolke nii palju on, hordide kaupa. Suures osas on süüdi siiski meie armas poliitika ja valitsus. Segane poliitika muudab inimesed ahvideks. Õnneks leidub ka neid mehi, keda Soome suured rahad ja vabadus hulluks ei aja. Kurb on ka see, et tänu nendele segastele ahvidele tembeldatakse pea kõik Soomes töötavad eesti mehed "soome ehitajateks", kelle kuulsus ei ole just kõige parem.

Tegelikult mind see teema isiklikult kuidagi ei puudutagi, aga lihtsalt hakkasin mõtlema asja üle ja kui sügava probleemiga tegelikult pistmist on. Hommikul ma vaevasin oma pead veel muudegi sügavate poliitiliste teemadega, kuna lugesin artiklit E.Ilvese ütlemiste kohta, kes leidis, et eestlastel ei olegi õigust vinguda, kuna Kombodžas on üks poiss, kellel on veel kehvem seis. Seejäral lugesin sellest, kuidas vaestele toitu jagatakse ja kuidas nälgivate inimeste arv Eestis viimasel ajal suuresti kasvanud on. Tuli meelde, kuidas Ansip lubas, et euro hindu ei tõsta ja jällegi meenus viimase elektriarve tõus. Lihtsalt meeletu valetamine ja siis öeldakse, et alatu on vinguda.

Ma ei tohi enam lehti lugeda :D. Lähen ise ka segi nii.

Muidu, läheb üsna hästi. Kool algas ja õnneks see semester ilmselt väga raske ei olegi (vist). Tervis tundub ka aina paranevat :)!


"Mõnikord tähendab alistumine loobuda püüdlusest arusaada ja tunda ennast hästi mitte teadmises."
Eckhart Tolle



Robi käpad käivad ka nobedasti :)!

Järgmiste segaste mõttelendudeni!

28.01

Praegu on kuidagi väga raske aeg. Pole enam väga ammu nii kurnatud ja kurb olnud nagu viimasel ajal. Ma ei tea, miks aga mulle tundub, et mu olemine läheb järjest hullemaks. Võib-olla on see tüdimusest, aga noo iga asi ajab hingeldama ja 80% ööpäevast ma, kas magan või suigun niisama pikali, sest lihtsalt jaksu pole. Kahjuks ma ei ole see inimene, kes suudaks raskused alla neelata, võltsi naeratuse näole manada ja positiivsest tulevikust jahuda. Lisaks kõigele tuleb kuskilt ikka vihjeid sellele,et ju ma olen laisk ja niisama ei viitsi midagi teha. Kogu see jama võtab mu nii vaimselt kui ka füüsiliselt täiesti läbi. Kohe, kohe algab kool ka uuesti ja ma absoluutselt ei kujuta ette, kuidas ma sellega hakkama saan. Praegu ma ausalt öeldes täiesti mõistan inimesi, kes selle haigusega akadeemilise on võtnud.

Ma arvan,et need lõputud haiguste jadad näitavad seda, et mu elus on üks rada täiesti vale, mida mööda ma käin-nimelt kool. Ma olen nii nõrk inimene, et ma ei suuda seda pooleli ka jätta.

Kuna ma juba kõike läbi mustade prillide näen siis... :D.


Nimelt, ma olen tähele pannud, et paljud inimesed naeratavad kahtlaselt palju (v irnuvad), kepslevad arutult ringi ja üritavad feisis näidata kui funfunfun neil kõik on. Tegelikult selle "ilusa, särava" kardina taga on üks pasameri (vabandan koledate sõnade pärast, aga nii on). Ise need inimesed muidugi ei pea seda üheks suureks jamaks vaid õigustavad iga lause/teo juurde ennast nii: " Ma olen üks üli kreisikreisi tsikk/kutt!". Ma ei mõista, milleks see taidlemine üldse vajalik on ja kust see energia tuleb?

Ma lähen tuttu ja näen unes ilmselt jälle torte.

Ole nendega, kes toetavad su Olemist. (Rumi)

Me ei näe asju sellistena, nagu need on, vaid sellistena, nagu meie ise oleme.

Eelmises postituses mainisin, et tunnen ennast nagu elav laip, siis nüüd on sellele tundele põhjus teada-nimelt põdesin kunagi sügisel ilmselt südamelihastepõletikku ja nüüd pole süda taastunud. Arst rääkis palju tõotavast 6 kuust paranemisest. Minul aga läheb ilmselgelt kuu umbes :D. Igatahes nüüd saan rohtusid süüa, trenni ja peod unustada ning digimuutuda elevandi mõõtudesse. Mis seal ikka miskit pole teha, terveks peab ju saama. Ennast tundes seisab ees palju vingumist ja kannatamatust, aga eks ma vaikselt lepin.

See nädal olen üksinda kodus olnud, sest Rainer töö pärast Rootsis, aga homme öösel tuleb õnneks tagasi. Mulle ikka üldse ei meeldi üksinda olla. Ma ei saa magada, iga krabina peale ärkan üles ja und ei tule. Homme on veel koolis mingi über "vahva" ettekanne vaja esitada, mida ma tõestiiiii ootan, sest ma olen puidutöötlemise spetsialist. Pealegi kui mul tegelikult on koolist jumala ükskõik, siis mida ma tõmblen ja muretsen mingite kodutööde ja ettekannete pärast ???? MA ei saa aru, lihtsalt ülemõtlejast kohusetundlik friik-see on haigus.

MA pean magama minema ikkagi, kuigi mõtlesin, et kirjutan hästi pikalt:)!