Eelmises postituses mainisin, et tunnen ennast nagu elav laip, siis nüüd on sellele tundele põhjus teada-nimelt põdesin kunagi sügisel ilmselt südamelihastepõletikku ja nüüd pole süda taastunud. Arst rääkis palju tõotavast 6 kuust paranemisest. Minul aga läheb ilmselgelt kuu umbes :D. Igatahes nüüd saan rohtusid süüa, trenni ja peod unustada ning digimuutuda elevandi mõõtudesse. Mis seal ikka miskit pole teha, terveks peab ju saama. Ennast tundes seisab ees palju vingumist ja kannatamatust, aga eks ma vaikselt lepin.
See nädal olen üksinda kodus olnud, sest Rainer töö pärast Rootsis, aga homme öösel tuleb õnneks tagasi. Mulle ikka üldse ei meeldi üksinda olla. Ma ei saa magada, iga krabina peale ärkan üles ja und ei tule. Homme on veel koolis mingi über "vahva" ettekanne vaja esitada, mida ma tõestiiiii ootan, sest ma olen puidutöötlemise spetsialist. Pealegi kui mul tegelikult on koolist jumala ükskõik, siis mida ma tõmblen ja muretsen mingite kodutööde ja ettekannete pärast ???? MA ei saa aru, lihtsalt ülemõtlejast kohusetundlik friik-see on haigus.
MA pean magama minema ikkagi, kuigi mõtlesin, et kirjutan hästi pikalt:)!
No comments:
Post a Comment