Sun is up!:)

Nädalavahetusel käisin Karini maal ja täitsa tore oli:) puhkasime koolist ja nautisime ilma, mis on tõesti väga lux viimasel ajal olnud. PÜhap saime ikka päris korralikult päikest:P Täna tegin kooliasju ja see viis tuju ikka niiiiiiiii ära,et jube...igatahes ma tundsin,et vaja ühte ginni:D siis vaatasin yuutuubis oksmaad(see onu ikka väga normaalne siiski pole. no shit eks:D)...Raineriga olime kokku leppinud,et läheme öölaulupeole, Karin liitus ka meiega ja päris vahva õhtu oli-laulupidu ise hea ja seltskond ka(Y) noh va need mäest alla kukkuvad purjus olevused:D ...aga nüüd on tuju hea ja julm uni:)

Hopsti:)

Vaatasin vanu pilte just ja nii palju asju tuli meelde, mingi aeg oli ikka vääääääga teistsugune elu. Mõtlesin,et kas nii kähku jäädaksegi vanaks v:D jubeeee...või noh vana ma ei ole, aga seda hullumeelse plika tunnet ka enam pole. (Praegu on palju suurem ja parem tunne,mida ei vahetaks millegi vastu:D)

,,,

Neljapäeva õhtuks jäin ma totaalselt haigeks, alguses ei tulnud mu suust peaaegu hääle raasugi välja ja siis nohu, palavik ja köha ka.See rikkus terve mu nädalavahetuse ära ja nüüd olengi kõik aeg ainult voodis passinud. Ilmselt külmetasin hüdraulika loengus ennast ära, kuna õppejõud hoidis akent lahti, kuigi ma istusin seal jopega, tema arust moe pärast v. Tegelikult oli mul juba enne natuke paha olla, aga ilmselt asi nii hulluks poleks läinud, kui see aken kinni oleks olnud...või noh mul rohkem riideid seljas, aga ma ei osanud tõesti ette näha,et me praktiliselt õues peame istuma ja mul palavik on. Ma ei kujuta ette,kas nädalaalguses üldse kooligi jõuan, ma ennast piinama ka ei hakka. Päeval tõi Helen mulle rohtu ja nüüd käis Rainer siin ja tõi gripiteed ja tegi üldse olemise paremaks. Igaljuhul ma olen niiiiii kuri,et just nüüd haigeks jäin, kui plaanid olid tehtud, aga noh, kui terveks saan, siis tuleb see voodis passimise aeg tasa teha:D Praegu küll mingeid parenmise märke pole, ma ei mõista,milleks need rohud üldse on ,kui nad ei aita ju...õõõõõ uuuuurrrrrrrrr. Esmaspäev lähen arsti juurde ja kui paremaks pole läinud,siis vist kirjutab antibiootikumid, reedel kirjutas midagi leebemat, aga no siiani see küll mõiganud pole.
Okei,minu üksikasjalik haiguslugu on "ülipõnev", aga mu mõte ei jookse eriti nohust kaugemale ja sellest,et ma ausalt ka läheks isegi kirkusse ja hakkaks kristlaseks, kui homme täiesti terve olen:D:D

ajaa Helen leidis ühe hea artikli kuskilt naistekast-..pealkiri oli vist siuke,et "5 märki sellest,et ta sind EI armasta.", üks märkidest oli see,et kui mees ütleb: "Ma tahan ainult sinuga koos olla." :Dno tõesti, kellega ta siis peab tahtma koos olla:D ja teine hea märk oli: "Ma tahan sind enda laste emaks." Ausõna minu mõistus ei jaga, et keda see mees siis laste emaks peab tahtma, kui ta mind armastab. Ma kahtlustan,et selle asja kirjutaja oli küll pikemal LSD tripil olnud.

Aga nüüd mu gripitee saigi otsa ja ma proovin magama jääda:) Kui ma hommikuni korraga magada saan, siis ma vist peaks ka kirikusse minema.

"Ja hää,et kõike ütelda ei saa..."

Käisime jalutamas, kevadel on öine Tartu meeletult ilus...ja need vanad majad, on kuidagi väga salapärased. Mu kujutlusvõime hakkas igatahes tööle- mõtlesin,mis elu inimesed neis elanud on ja mida sealsed seinad näinud/kuulnud. Praegu tunduvad kauged ajad romantilisemad ja ilusamad. Huvitav,kas inimesed suutsid siis ka nii enda elu näha...vaevalt nad ei teadnud ju,et kunagi on läptopid ja autod ja sada muud imet veel:D ...ja 90-ndad tundusid ka palju ägedamad olevat kui praegu:D Ma ei kujuta ette,et ma paarikümne aasta pärast oskaks nostalgitseda ja praegust aega igatseda. Võib-olla sõpru ja suhteid küll,aga mitte pidusid,niisama olemist, moodi...ei tunne,et oleks seda õiget kultuuri -nagu näiteks banaanipükse, keemilisi lokke, nabapluuse, apelsinide defitsiiti jne:D noh eks meil on ka omad asjad-pikendused,küüned soll jne, aga jah see ei tundu niii vinge(mis ei tähenda,et ma nende asjade vastane oleks).

Mul tuli külma vee, Kait Tamra ja luuletuste tuju.

On jäänud mõtteid palju ütlemata,
Mis kergemad kui õhu õitsev lend,
Ei suutnud nad küll kehastada end,
Nad elavad veel endas puutumata.

Need pühapäevad seni tulemata,
Kus tundele nad oleks kõnelend,
Mis asjata sa oled meelisklend –
Nad tabanud sind ikka ootamata.

On raskeks valgund sisemine maa,
Ja tunne teine tikkund sõnadesse:
Sest räägid nii, kuid teist kui arvaks sa.

On nagu rõõm end peitnud muredesse
Ja hää et kõike ütelda ei saa –
Jääd saladuseks ikka enesesse.

(Ernst Enno)

Pea on suht udune, seega siia ka midagi väga asjalikku ei saa kirjutada:)

...aga nüüd reisin tudulinna.