Käisime jalutamas, kevadel on öine Tartu meeletult ilus...ja need vanad majad, on kuidagi väga salapärased. Mu kujutlusvõime hakkas igatahes tööle- mõtlesin,mis elu inimesed neis elanud on ja mida sealsed seinad näinud/kuulnud. Praegu tunduvad kauged ajad romantilisemad ja ilusamad. Huvitav,kas inimesed suutsid siis ka nii enda elu näha...vaevalt nad ei teadnud ju,et kunagi on läptopid ja autod ja sada muud imet veel:D ...ja 90-ndad tundusid ka palju ägedamad olevat kui praegu:D Ma ei kujuta ette,et ma paarikümne aasta pärast oskaks nostalgitseda ja praegust aega igatseda. Võib-olla sõpru ja suhteid küll,aga mitte pidusid,niisama olemist, moodi...ei tunne,et oleks seda õiget kultuuri -nagu näiteks banaanipükse, keemilisi lokke, nabapluuse, apelsinide defitsiiti jne:D noh eks meil on ka omad asjad-pikendused,küüned soll jne, aga jah see ei tundu niii vinge(mis ei tähenda,et ma nende asjade vastane oleks).
Mul tuli külma vee, Kait Tamra ja luuletuste tuju.
On jäänud mõtteid palju ütlemata,
Mis kergemad kui õhu õitsev lend,
Ei suutnud nad küll kehastada end,
Nad elavad veel endas puutumata.
Need pühapäevad seni tulemata,
Kus tundele nad oleks kõnelend,
Mis asjata sa oled meelisklend –
Nad tabanud sind ikka ootamata.
On raskeks valgund sisemine maa,
Ja tunne teine tikkund sõnadesse:
Sest räägid nii, kuid teist kui arvaks sa.
On nagu rõõm end peitnud muredesse
Ja hää et kõike ütelda ei saa –
Jääd saladuseks ikka enesesse.
(Ernst Enno)
Pea on suht udune, seega siia ka midagi väga asjalikku ei saa kirjutada:)
...aga nüüd reisin tudulinna.
No comments:
Post a Comment