Praegu on kuidagi väga raske aeg. Pole enam väga ammu nii kurnatud ja kurb olnud nagu viimasel ajal. Ma ei tea, miks aga mulle tundub, et mu olemine läheb järjest hullemaks. Võib-olla on see tüdimusest, aga noo iga asi ajab hingeldama ja 80% ööpäevast ma, kas magan või suigun niisama pikali, sest lihtsalt jaksu pole. Kahjuks ma ei ole see inimene, kes suudaks raskused alla neelata, võltsi naeratuse näole manada ja positiivsest tulevikust jahuda. Lisaks kõigele tuleb kuskilt ikka vihjeid sellele,et ju ma olen laisk ja niisama ei viitsi midagi teha. Kogu see jama võtab mu nii vaimselt kui ka füüsiliselt täiesti läbi. Kohe, kohe algab kool ka uuesti ja ma absoluutselt ei kujuta ette, kuidas ma sellega hakkama saan. Praegu ma ausalt öeldes täiesti mõistan inimesi, kes selle haigusega akadeemilise on võtnud.
Ma arvan,et need lõputud haiguste jadad näitavad seda, et mu elus on üks rada täiesti vale, mida mööda ma käin-nimelt kool. Ma olen nii nõrk inimene, et ma ei suuda seda pooleli ka jätta.
Kuna ma juba kõike läbi mustade prillide näen siis... :D.
Nimelt, ma olen tähele pannud, et paljud inimesed naeratavad kahtlaselt palju (v irnuvad), kepslevad arutult ringi ja üritavad feisis näidata kui funfunfun neil kõik on. Tegelikult selle "ilusa, särava" kardina taga on üks pasameri (vabandan koledate sõnade pärast, aga nii on). Ise need inimesed muidugi ei pea seda üheks suureks jamaks vaid õigustavad iga lause/teo juurde ennast nii: " Ma olen üks üli kreisikreisi tsikk/kutt!". Ma ei mõista, milleks see taidlemine üldse vajalik on ja kust see energia tuleb?
Ma lähen tuttu ja näen unes ilmselt jälle torte.
Ole nendega, kes toetavad su Olemist. (Rumi)
No comments:
Post a Comment