Praktika osas võin öelda, et ma olen üsna rahul praegu. Natuke raske on, aga ma ei usu, et kuskil eriti lihtne töötada oleks. Seega katsun endast maksimumi anda ja loodan, et saan ka edaspidiseks jääda.
Nüüd ma avastasin, et osade sõbrannadega on olnud juba aastaid nii, et mina olen see, kes soovib vabal ajal kokku saada; kes mõtleb tegevusi ja kaasab enda tegevustesse. Noh. nt kui kuhugi on plaan minna kutsun ikka kaasa jne. JA NÜÜD, ALLES NÜÜD :D ma avastasin, et see asi on ikka väga ühepoolne- nimelt mina olengi see nn "üritustekorraldaja" ja kutsuja, aga mind ju nemad ei kutsu mitte kuhugile. Seega saingi aru, et ju sellel on põhjus ja need inimesed tegelikult ei tahagi oma aega minuga veeta. Edaspidi mina enam ei kavatse olla ka see pressija vaid veedan siis oma aja nende sõbrannadega, kes ka vaeva näevad (kasvõi randa või õhtul jalutama kutsuvad) ja minu seltskonnast puudust tunnevad. See teema lihtsalt häiris mind ja pidin selle kuhugile välja saama öelda.
Üldises plaanis ma tunnen mingit rahulolu, mida pole tükk aega tundnud. Elu loksub vaikselt, aga kindlalt paika. Eks muidugi tuleb veel takistusi, aga ma siiski tean kuhu ja kellega jõuda tahan ning hetkel ma naudin seda teekonda :). Kõigele lisaks annab palju jõudu, see et meid toetavad kaks väga tugevat perekonda (meie perekonda).
Edaspidi ma kavatsen enda elus hoida ainult neid inimesi, kellele ma ise head soovin ja kes seda ka mulle soovivad. Aastatega, tuleb ikka tarkust juurde :D Sellega seoses meenub mulle lähenev sünnipäev, mis toimub see aasta vaid paremate seltsis.
Taaskord kirjutan ma nagu kuue aastane ja lausetele/grammatikale väga rõhku ei jõua panna. Peamine on mõte saab edastatud :)
No comments:
Post a Comment