Ma olen hetkel sellises punktis, kus mul ei ole absuluutselt tahtmist ennast ja enda elu muuta. Ei ole püüdlemise tuhinat, seda nimetatakse vist motivatsiooni puuduseks. Samas ei saa öelda, et ma oleks õnnetu ja masenduses. Ei ole. Lihtsalt on tunne, et tahan mõnda aega paigal olla.
Eneseareng tuli teemaks seepärast, et ma loen aegajalt mõnda blogi ja viimasel ajal kirjutatakse nendes, kuidas areneda -parem, ilusam, targem olla ja kuidas selle nimel vaeva tuleb näha. Siis ma mõtlesin, et need inimesed tunduvad üsna sarnasena sellele, kes nad olid 10 aastat tagasi. Midagi on muidugi neis muutunud, AGA tegelikult see suur püüdlemine, rassimine ja enese eeskujuks seadmine muudab nii uskumatult vähe. Me oleme ikka need, kes me oleme ja muutume üsna väikesel määral, kui siis ainult läbi väga valusate ja suurte kogemuste, mida tuleb elus ette korra või kaks ja üldjuhul nende kogemuste ajastust me valida ei saa. Seega ülipopid teemad, mida keegi sööb, selga paneb ja kus trennis käib, on üsna tähtsusetud. Ometi on vaja ennast väljendada ja igapäevaselt ei peagi raskete teemade üle diskuteerima. Lihtsalt kuskil ajusagaras võiks meeles mõlkuda, et see näilisus on vaid väike osa elust, mida me vajame, aga mis ei tohiks olla kinnisideeks.
No comments:
Post a Comment