Saturday, February 20, 2010

Sind ma endas näen ja oma olemuse paremaks muudan.


Magasin mingi kolmeni ja siis tuli Karin siia, tegime mehaanika ülesandeid, mis tegelikult on üpris huvitavad (sisaldavad palju matemaatikat ja füüsikat). Õhtul käisime Andreasega mäkis, sest ma ei viitsinud kohe üldse süüa teha ja kedagi teist polnud kodus. Pärast istusime minu toas ja ootasime emmet. Harisime Andreast slängide osas(Tänapäeval on tüdrukud pihvid ja kui tuju on halb, siis on kass peal.) :D:D. Asjalik vend on mul. Tema arvates võib sama hästi tiiger peal olla.

Ülejäänud õhtu rääkisime suhetest, hammastest ja operatsioonidest...läbisegi:D. Mingi hetk ei saanud ise ka aru, kas ma räägin mõnest mehest või hambast. Samas oli lõbus, naersime ikka väga palju...Vahelduseks on tore niisama istuda ja lambikatel teemadel seletada.

Ma jõudsin järeldusele,et mul on kohutavalt head sõbrannad ja nad tõesti tähendavad väga palju. Enam ei ole nii,et ühed tulevad ja teised lähevad, kui ma seda teen, siis enam sellega ei suhtle jne..Pole enam tingimusi, nad avaldavad oma arvamust, aga toetavad isegi siis kui ma ristivastupidi käitun ja totaalselt pange panen. Need inimesed, keda ma tõesti võin sõpradeks nimetada moodustavad minu jaoks eraldi maailma, mis on turvaline ja kindel. Ma ei viitsi enam põdeda selle pärast, mida keegi arvab mu kohta. Jah, paljud seletavad,et ma olen õel, isekas,ülbe, ego, kuri ja mingil määral on neil õigus, see on mu kest, mis tõrjub võõraid eemale. Ma ei suudaks kunagi silmakirjalikult positiivne, avatud ja sõbralik olla,et kellelegi meeldida, kui ma seda olen, siis ju tunnen sümpaatiat või on mul tõesti mingitel muudel põhjustel hea olla. Ma ei usu,et überrõõmsad inimesed seda päriselt ka on, tõesti ei usu, nad petavad ennast või tahavad kõigile meeldida, otsivad imetlust.Mul pole seda vaja, sest ma tean,et minu lähedased on alati olemas ja mina nende jaoks ning pealiskaudset ajutist heaks kiitu ma ei vaja. Ausalt öeldes ei huvita mind isegi võõraste inimeste komplimendid, sest nad ju ei tunne mind, seega ma ei saa neid tõsiselt võtta. Korraks vb on hea meel,et keegi midagi ilusat ütles, aga siis tavaliselt on tahtmine talle käratada,et jää vait, sul pole aimu ka, mida sa suust välja ajad.
Ma ei tea ise ka, mida ma seletasin, aga mingi point selles tekstis minu jaoks on.

plah, ma kobin magama:)

No comments:

Post a Comment