Paulo Coelho- Kui Eeva poleks õuna söönud, mida põnevat oleks siis nende miljardite aastate jooksul juhtunud? (“Veronika otsustab surra” , 1998)
Paulo Coelho- Unistada on mugav, niikaua kuni pole kohustust seda tegudesse panna. (“Üksteist minutit” , 2003).
Ma olen nii kaua mõelnud,et kui ma saaksin selle ja selle, siis oleksin küll õnnelik, noh nagu enamus inimesi tihti mõtlevad. Praegu on selline hetk,et ma isegi ei suuda enda peaga välja mõelda, mille üle ma siiralt rõõmustaksin. See igapäevane elu on kuidagi nii üksluine ja kiretu, puudub ürgne võitlushimu midagi teha. Ma tunnen,et elan valesti,et see mis toimub ei anna mitte midagi, ehk siis rahulolu tunnet. Praegu ma võitlen valede asjade eest nagu tühi sõda, näen millegi pärast vaeva, mida ma tegelikult ei tahagi ju...ja minu arvates teevad seda enamus inimesi. Ma isegi ei tea, mis tõuget oleks vaja,et seda lolli harjumust lõpetada, ehk tühja taidlemist ja päriselt midagi enda unistuste heaks teha. Võib-olla peaksin täiesti üksinda jääma, siis ei ole seda tunnet,et valmistan kellelegi pettumuse. Väga irooniline, ma olen koguaeg üksindust kartnud ja nüüd avastan,et seda mul just ongi vaja.
Magamatus paneb elu üle filosofeerima...Halb, mida pealiskaudsem, seda lihtsam. Seega, " Elagu, materiaalsus ja kobedad kannid!"
No comments:
Post a Comment