Kui ma olen väsinud ja ei taha, suuda, kas ma pean siis ikka naeratama, armas, tore ja hea olema? ...ja kui ma näitan natukene positiivsust välja, mõtlen,et asjad pole nii hullud ja kõik saab alati korda, siis on kõigil teistel halb tuju Ja siis tuleb mul aru saada,et igapäev ei saagi naeratada...AGA mina olen see tujukas, manipuleeriv ära hellitatud egoist...ja mingi aeg ma uskusin ise ka seda. Noh,et olen selline inimene nagu teised ütlevad ja tavaliselt räägitakse just halvemast poolest.
Eriti hale on minu arvates see, kui keegi sõimab su näo täis ja siis võtab enda arvates ükskõikse hoiaku,et "Tee, mis tahad, mul savi." No, kui juba korra vihastada, siis tegelikult ikka pole savi ju. See pohhuism on ainult mingi idiootne manipuleerimis viis. Kui ma 10 olin, siis kasutasin ka seda.
Üldsegi, ma ei saa aru, kuidas saab kellegi väsimust nii isiklikult võtta, eriti mingi täiskasvanud inimene. Tõesti arvab,et nimelt istungi päevad läbi enda toas ja mõtlen mingit masterplaani, kuidas enda lähedaste tuju rikkuda? Ei noo jah, ma olen üks igavene saatana sigitis. Lollakad.
No comments:
Post a Comment