Ma hakkasin mõtlema, et nii paljud meie hulgast teevad teistele halba, kuigi ise arvavad,et armastavad ja tahavad head. Ja üldiselt ei saada sellest ka aru,et oma suure armastusega võidakse teist hoopis lämmatada. See on tegelikult mingi isekas hoolimine ja soov kedagi omada. Ma pean tunnistama,et ka mina käitusin väga pikka aega nõnda- hoidsin kellestki kinni, ise uskudes,et armastan, teen talle sellega head, aga siis ei saanud aru, miks ta seda vastu ei võta. Inimesed tahavad ise otsustada, elada-kas siis valesti või õigesti, aga ISE. Enda peale toppimine on igatahes kõige surmavam tegevus igale suhtele. Ma usun,et kõige õigem on ära minna ja teha kõik selleks,et ise rahul oleks ja kui teine pool tuleb järgi, siis on asi selge ja õige. Kui suudad teise lahti lasta ilma kibestumise, solvumise ja enese haletsuseta, siis võib öelda, et tegemist on tõesti millegi tugevaga, mitte egoistliku hoolimisega. No jah, samas paljud meist üldse seda nn päris asja tahavadki?Üldiselt lepitakse primitiivse "läv yuu 4evaaa" suhtega. Mina tean,et mulle see ei sobi ja kohati kadestan neid, kes sellise asjaga toime tulevad, sest tegelikult, mida pealiskaudsem seda lihtsam.
Ma oleks võinud näiteks 3 aastat tagasi sellise asja peale tulla ja sellega oleks palju draamasid ära jäänud, aga noh parem hilja kui mitte kunagi.
Muidu jaanipäeval käisime pühajärvel ja ikka korralikult segiiii:D:D Aga lõbus oli.Samas nüüd tahaks puhata lihtsalt, pidutseta praegu enam küll ei soovi...ma pigem jalutaks, loeks raamatuid ja lobiseks kellegagi niisama ja loomulikult on toit tähtsal kohal:D:D
Kui ma soovist,aegajalt segi tõmmata ja möllata, üle saaks, siis ma lõpetaks kuskil metsas puudega rääkides ja mingit maausku viljeledes.
No comments:
Post a Comment