Ma tunnen ennast hetkel kibestunud vanatüdrukuna, ma ei ütleks,et ma olen õnnelik, aga see on mu enda valik. Ma ei tea just palju tüdrukuid, kes tahavadki üksinda olla. Mina tahan, ma ei tea miks, aga ma ei oska kedagi igatseda,ega midagi erilist tunda.
Eile otsustasin,et mulle ei meeldi rumalad ja välimusele liigselt rõhku panevad inimesed...ja selliseks muutuda on väga kerge. Samas paneb mõtlema,et need tibi hakkatised saavad kunagi lapsed ja jäävad vanaks, mis neil siis on? Mitte midagi, sest iseloom jäi miniseeliku varju, mida paksude jalgade tõttu enam kanda ei saa ja see tähendab seda,et armas mees läheb otsib uue bimbo. Seepärast ei meeldi mulle ka see kui mõni tüüp arvab,et ma olen ilus. See pole mingi kompliment, mulle mitte.
Ma tunnen koolist puudust, lõpus oli kõike liiga palju, aga ma tahaksin õppida ja kui enne kahtlesin,kas kooli ära lõpetan, siis nüüd olen täiesti kindel,et seda ma just teen.
No comments:
Post a Comment